Hooaeg 1, episood 4
25/02/2020
Kasvame kogukonnakeskuseks
03/03/2020
27.02 Keilas Noortelehes ilmus intervjuu Madlega, kes hoolimata oma noorest east on juba üsna palju maailmas ringi seigelnud ning seda üsna väikeste kuludega. Kuna lehepind on piiratud, pidime intervjuud üsna palju lühendama, kuid kuna Madle on lihtsalt niiiii inspireeriv inimene, siis otsustasin ka täispika loo lugemiseks üles panna.
Madle, tema seikluste kohta ja näpunäiteid reisimiseks saab lugeda wandersell.org , Instagrammis wanderselltravels ja Facebookis Wandersell
Kuidas sulle reisipisik külge hakkas?
Mõnes mõttes on see vist kogu aeg sees olnud. Kui väiksem olin, siis sõitsime perega rataste seljas suvi suve kaupa lõpuks kogu Eesti läbi. Võrust Lahemaani välja, kihvtid väikelinnad vahepeal. Mulle on alati huvi pakkunud, et mis asub nurga taga – nii mõnelgi korral on sõbrad tõdenud, et minuga kasvõi tühisele jooksuringile minnes võib sekeldustesse sattuda. Mulle on nimelt üsna vastukarva minna sama teed mööda tagasi, ja seetõttu on tulnud sõna otseses mõttes jõgesid ja nõgesepõlde ületada. Seesama kehtib reisimise kohta ka – ma kohe pean midagi uut kogema, tundma ja nägema, see hoiab mingi sisemise leegi põlemas. Eks mulle meeldib teatud mõttes adrenaliin ka, see lükkab uksest välja. Nii kaua kui inimesel pole juuri all, ei tohi uudishimu kaotada ja oma mugavasse kookonisse istuma jääda. Ekraanilt ilusate kohtade vaatamine on tore, aga päriselt sulle mõeldud terekäed, soe tuul ja kõik see, mille osaks saad siis, kui välja astud, palju parem. Arendavam.
Mis on sulle reisimise juures kõige põnevam?
Mul on kolm… Esiteks teadmatus. See on see, mis hirmutab ka, aga samas kutsub välja – et kas saad hakkama, eriti kohtades, kuhu tavaliselt ei reisita või millest ise väga palju ei tea. Teiseks muidugi inimesed ja nende lood. Kui ma esimest korda kohtasin Kõrgõzstanis üht Londoni jalgratturit, kes oli terve tee sinna vändanud ja kes pani hiljem edasi – läbi Siberi ja Lõuna-Korea Hiina välja, siis ma olin päris üllatunud. Mõtlesin, et vau, selliseid inimesi on ka! Minu seljakotiga reisimine tundus tema kõrval nii titekas. Aga neid on tegelikult kõvasti rohkem ja hiljem ei kergitanud enam kulmugi. Ja siis kõik need spontaansed hetked! Enamasti ma pikki plaane ette ei tee ja need kujunevad kuidagi jooksu pealt välja. Näiteks Walesis noortekeskuses töötades ei teadnud veel, et paari kuu pärast sõidan kelgukoertega Põhja-Norras ja vahin, kael kange, virmalisi. Ja siis järsku tuli võimalus minna Filipiinidele. Kuhu järgmiseks? Kes teab…
Milline oli sinu esimene sooloreis?
Esimene sooloreis oli vist Slovakkiasse noortelaagrisse, aga see vist ei lähe arvesse? Sellisel juhul üheksa kuud Kesk-Aasias ja Iraanis. Ostsin üheotsapileti Kõrgõzstani, riiki, millest ma mitte midagi ei teadnud. Lend oli soojast Istanbulist, maandusin pealinnas Biškekis kell neli varahommikul. Mäletan, et väljas oli pime, sadas lund, ma olin ainuke välismaalane, üleväsinud ja kõik mu venekeelsed sõnad ununenud. Mul oli hostel ära broneeritud ja nad lubasid autojuhi lennujaama vastu saata, aga teda polnud, telefonile ka keegi ei vastanud. Aga siis hakkad sealt vaikselt edasi nokitsema, et kõigepealt otsid takso ja siis hostel… Saad magama, hommikul vaatad edasi, tutvud teiste külastajatega, teete koos plaane… Vaikselt hakkad linna avastama, saad kohalikega jutu peale, teiste reisijatega. Nii ta läheb. Kui viisavaba aeg otsa sai, siis samm-sammult mõtlesin jälle edasi, ületasin piiri Kasahstani ja asusin seal jälle vaikselt avastama. Ma tegin päris palju vabatahtlikku tööd – sellega saab tasuta majutuse ja söögi ja turvavõrgustik on ka olemas, sest enamasti elad koos kohaliku perega või toetad mõnda organisatsiooni. Keelebarjäär oli alguses suur – suhtlesin palju lihtsalt kehakeeles. Ühe pundiga tegime täispika dokumentaalfilmi Kasahstanis, trippisime vana furgooniga ringi, käisime kaamlite ja hobustega ratsutamas. Eestis olles poleks kunagi arvanud, et midagi sellist üldse ette tuleb, aga just see mind võlubki. Lõpuks jõudsin otsapidi Iraani ka ja kui mingil hetkel hakkas raha väga otsakorrale jõudma, siis kirjutasin AirBalticule ja nemad sponsoreerisid tänu mu blogile lennureisi tagasi Eestisse. Peab ise avatud ja ettevõtlik olema. Olen neile siiani väga tänulik ja üleüldse kõikidele kohatud inimestele, tänu kellele reis nii meeldejääv oli.
Mis on üksi reisimise juures kõige hirmutavam?
See on eri etappidel üsna erinev. Kui alles alustasin, siis kõigepealt kindlasti see, et kas olengi siis kogu aeg üksinda?! See tekitas kõhedust. Ja kõik need mõtted, et aga mis siis, kui… Sõbraga ikka julgem. Tegelikult üksilduse tunne on pigem harv, sest sooloreisijaid on kõik hostelid täis ja sõprade leidmine on väga lihtne ka Couchsurfingu ja Workaway kaudu. Reisijad on üldiselt väga avatud seltskond, võtavad omaks ja kampa väga kiirelt ja kohalikud tunnevad ka sageli välismaalaste vastu huvi, ulatavad abikäe ja saate sõpradeks. Kui pikemalt reisida, siis tekib küsimus, et kauaks raha jätkub. Eks see ikka hirmutab veidi. Ja kui kaua ära olla, siis mul ikka vahel tiksub kuklas, et aga mis siis, kui mu pere või sõpradega midagi Eestis olles juhtub. Seetõttu ei tohi aga minemata jätta – tänapäeval on kõik kommunikatsioonivahendid olemas ja kui midagi ongi, siis jälle… hakkad vaikselt nokitsema, kas ja kuidas edasi. Aju toodab sellistes olukordades lahendusi, mitte ei jää ahastuses toppama. Nii nagu Eestiski elades.
Millist eeltööd teed enne kui uude riiki minna plaanid?
Ma olen üldiselt seda tüüpi, kellele meeldib end üllatada lasta. Seega ideaalsel juhul loen vaid nii palju, et saada aru, kas sihtkohta reisimine on vähegi turvaline, mis ilm on (ehk mida kaasa peaks pakkima), hinnatase (kas rahakott kannatab) ja see ongi vast kõik. Koha peal siis lasen kohalikel rääkida – kõige vahetum ja ausam. Lonely Planetit näpus ei hoia ja Vikipeediasse süvenen siis, kui olen juba sihtriigis – siis tahan küll teada, et mis toimub, ja on kohe vahetu tunnetus ka olemas.
Kui palju sul raha reisimisele kulub ja kuidas sa oma reise finantseerid? Näited. (Kirjelda näiteks kuidas sa reisides raha teenid? Too näiteks mõni reis ja palju sul 1 kuu jooksul raha kulub)
Kuna reisin valdavalt seljakotiga ja omal käel, siis kindlasti kulub mitu korda vähem, kui neil, kes eelistavad pakettreise või peatuvad hotellides. Esimene faktor on kindlasti see, et mis riigis või piirkonnas seikled – see määrab kohe ka kalliduse. Teine on see, et mida sa seal siis õigupoolest teed – kas käid ühest turistikast piirkonnast teise või eladki näiteks koos kohalikega ja sööd seda, mida nemadki. Näiteks Kõrgõzstanis elasin Workaway kaudu hostelis (aitasin neid paar tundi päevas turundusega ja sain tasuta ööbida pluss hommikusöögi) – ja kuna hinnatase on Kesk-Aasias kõvasti madalam, kui Eestis, võis juhtuda, et päevas kuluski kokku vaid paar eurot. Mägedes perega koos olles ei kulunud sedagi. Kõik transpordid ja vahepealsed matkad, teatrid, parem söök jms – siis enamvähem võiks vast öelda, et kuus kulutasin seal kuni sada eurot. Väga enda teha, et mis tingimustes oled nõus olema ja mida kindlasti kogeda tahad.
Teine näide kallist riigist – Norras tegin samuti külalistemajas, koerte kennelis ja põhjapõdrakasvatajate juures paar kuud vabatahtlikku tööd. Kui hiljem kokku arvutasin, et mis ma oleks pidanud maksma, kui oleksin öömaja, toidu ja lõbustuste eest tasunud, tuli see umbes 12 000 eurot. Ma vist maksin lõpuks vaid lennupiletite ja bussi eest umbes 150. Kulukas riik, aga jällegi – alati leiab võimalusi. Ja saab teha asju, mida tavalise turistina ei saaks.
Üldiselt töötan ja säästan enne reisi ikka natuke ning reisi jooksul teenin lisaraha eesti väljaannetele reisiartiklite kirjutamisega. Samas on enam kui paar korda sihtriigis ligi astutud ja pakutud palgalist tööd hostelites ja baarides, koolides inglise keele õpetajana.
Nii, mul on kool läbi ja tahan reisida! Aga ma olen noor ja mul pole üldse raha! Millest ma võiksin alustada, et reisima hakata?
Alusta noortevahetustega. Need on noortele põhimõtteliselt tasuta, alates lennupiletitest ja lõpetades kohapealse eluga. Lisaks saad omavanuseid sõpru, vastavalt programmile uusi teadmisi, end proovile panna, uut riiki avastada, inglise keelt praktiseerida. Vahetusi toimub pidevalt üle Euroopa ja Eestis on hulgaliselt saatvaid organisatsioone, kes kõigega aitavad – enamasti peab ise maksma vaid osalustasu, mis varieerub, aga on umbes 20-40 eurot, kuid kui see pole võimalik, siis ära põhjendades on kõik tasuta. Pluss need noortevahetused on väga ägedad! Näiteks elad koos teiste noortega nädal aega Hispaania mägikülas või Londonis, osaled töötubades, diskuteerite, avastate linna. Osalejaid otsitakse alati, seega kandideeri julgelt.
Mida sa Eesti juures igatsed kui sa pikemat aega eemal oled?
Perekonda. Sõpru. Eesti loodust ja värsket õhku. Mugavust – ei pea mõtlema, kuidas töötab bussisüsteem või kust saada kohalikku sim-kaarti. Eestlaste sarkastilisi nalju.
Veebilehed, mida kasutan
Tasuta öömaja/söök vabatahtliku töö eest:
Tasuta öömaja pluss sõprade leidmine:
Noortevahetused/kursused – Eesti saatvad organisatsioonid
(Otsi nad üles näiteks Facebooki kaudu):
Seiklejate Vennaskond
Noored Ühiskonna Heaks
EstYes